Augusti lõpus võtsime taas suuna Rumeeniasse. Seekord oli eesmärk teistsugune kui meie tavapärastel enduuroreisidel – jätta pori ja metsarajad kõrvale ning vaadata, mida Rumeenial on pakkuda asfaldil.
Ja pakkuda oli kõvasti.
Nädala jooksul jõudsime läbi sõita kaks Rumeenia legendaarset mägiteed – Transfăgărășani ja Transalpina, tiirutada Apuseni mägedes, ronida mootorratastega kõrgele mägedesse, avastada väikeseid külasid ja kõrvalteid ning lõpetada reis Cluj-Napoca ümbruses.
See polnud reis punktist A punkti B. Hea tee, ilus vaade või huvitav koht tähendas lihtsalt seda, et keerasime sinna.
21. august – Rumeenia algab
Esimene päev viis meid Cluj-Napoca kandist lääne ja loode poole ning sealt tagasi Transilvaania südamesse. Esimesed Rumeenia kurvid, väiksemad teed ja mägisem maastik andsid kohe märku, et siia me tegelikult tulimegi.
Pärast pikka Eestist alla sõitmist oli lõpuks aeg buss unustada ja tsiklitele elu sisse lüüa.
22. august – Transfăgărășan
Teisel päeval võtsime suuna lõunasse ja jõudsime ühe Rumeenia kuulsaima tee juurde – Transfăgărășanile.
DN7C tõuseb Bâlea järve juures umbes 2042 meetri kõrgusele ning kurvid, järsud mäenõlvad ja vaated teevad sellest põhjusega ühe Rumeenia kuulsama mootorrattatee.
See on üks neist kohtadest, mida fotodelt võib vaadata kümneid kordi, aga alles tsikli seljas saad aru, kui võimas see tegelikult on.
Kurv kurvi järel, mäed ümberringi ja vahepeal lihtsalt peatus, sest sellisest vaatest ei saa niisama mööda sõita.
23. august – edasi Karpaatidesse
Järgmisel hommikul jätkasime läbi Lõuna-Karpaatide.
Kui Transfăgărășan on kuulus ja turistide seas tuntud, siis Rumeenia tegelik võlu hakkab tihti pihta just siis, kui suurelt teelt maha keerata.
Väikesed mägiteed, külad, metsad ja kohad, kuhu tavalisel turismireisil ilmselt kunagi ei satuks.
Just selliseid teid me otsimegi.
24. august – Transalpina
Järgmisena ootas teine Rumeenia legend – Transalpina ehk DN67C.
Kui Transfăgărășan avaldab muljet oma järskude serpentiinidega, siis Transalpina annab teistsuguse elamuse: kõrgel mäeharjal kulgev tee, pikad kurvid ja vaated, mis ulatuvad kümnete kilomeetrite kaugusele.
Tee tõuseb Urdele kuru piirkonnas üle 2100 meetri ning on Rumeenia kõrgeim asfaltkattega mäekurutee.
Mootorrattaga on seda raske üle hinnata.
See on sõit, mille pärast tasub Rumeeniasse tulla.
25.–26. august – tagasi meie lemmikusse, Apuseni mägedesse
Suured kuulsad mägiteed tehtud, võtsime suuna tagasi Apuseni mägede poole.
Ja siin muutus reis jälle hoopis teistsuguseks.
Gârda de Susi ja Bihori mägede ümbruses jäid suured maanteed seljataha ning hakkasime otsima väiksemaid mägiteid, kõrvalepõikeid ja vaatekohti.
Üheks sihtpunktiks sai Bihori mäestiku kõrgeim piirkond Vârful Bihori ümbruses. Kaartidelt vaadates tundub mõni tee lihtne – kohapeal võib olukord olla hoopis teine. Aga just sellised kõrvalepõiked sünnitavad tavaliselt reisi parimad lood.
Apuseni on meie jaoks Rumeenia teine nägu. Vähem liiklust, rohkem loodust, vanad mägikülad ning teed, millel võib kilomeetrite kaupa mitte kedagi vastu tulla.
Siin ei ole vaja isegi konkreetset vaatamisväärsust otsida.
Sõit ise on vaatamisväärsus.
27. august – mägedest tagasi Cluj-Napocasse
Viimane pikem etapp viis meid Apuseni mägedest tagasi Cluj-Napoca poole.
Veel viimased kurvid, mägikülad ja peatused ning tasapisi hakkasid mäed selja taha jääma.
Reisi lõpuks jõudsime tagasi Cluj-Napocasse, kust kogu ring oli sisuliselt alanud.
Aga päris viimase punkti panime veel Cheile Turzii kandis – sest kui tsiklid on veel käepärast ja mäed mõnekümne kilomeetri kaugusel, siis hotellis istumine pole lihtsalt variant.
Milline Rumeenia siis asfalditsikli seljast paistab?
Väga teistsugune kui enduuro sadulast – aga mitte grammigi igavam.
Ühe reisi sisse mahtusid kõrged Karpaadid, Transfăgărășani serpentiinid, Transalpina mäeharjad, Apuseni väiksed külateed, Bihori mäed, Cluj-Napoca ning lugematu hulk kohti, mille nime me enne reisi isegi ei teadnud.
Ja see ongi Rumeenia juures kõige parem.
Sa võid marsruudi kodus valmis teha, aga kohapeal tekib alati mõni tee, mille kohta tekib küsimus:
„Huvitav, kuhu see läheb?”
Ja tavaliselt tasub vaatama minna.
Rumeenia tõestas meile jälle, miks oleme siia aastaid tagasi tulnud. Seekord tegime seda lihtsalt teistmoodi – suuremate matka- ja adventure-tsiklitega ning põhirõhuga asfaldil.
Transfăgărășan ✔️
Transalpina ✔️
Apuseni ✔️
Bihori mäed ✔️
Sajad kurvid ✔️
Tuhanded kilomeetrid ✔️
Ja tunne, et päris palju jäi ikka veel avastamata.
Rumeenia, me tuleme tagasi. 🇷🇴🏍️
Apex Enduro – reisid neile, kelle jaoks teekond on vähemalt sama oluline kui sihtkoht.
