Seekordne reis oli eriline selle poolest et kõik sõitjad olid väga heal tasemel nii oskuste kui kehalise vastupidavuse poolest. Seltskonnas olid nii kogemustega triali sõitjad kui pikkade kogemustega giidid. Tänu sellele saime päris palju sõidetud, avastatud uusi kohti, vallutatud uusi mägesid ja jõgesid. Loomulikult külastasime ka meie reisi kohustuslikud tõusud, koopad, kanjoni ja mõned lahedad laskumised.
Huvitavamateks mälestusteks tooks Imre lause kui lahkusime kose juurest ” mini aidu” juurde. Imre sõnad olid umbes sellised: ” Ma ei jõua emotsiooni vastugi võtta kui juba uus peale tuleb, vaau” Sellistel hetkedel tunnen et teen õiget asja.
Lisaks ühe raske lahtise kiviga mäe vallutamine kus teineteist motiveerides ka mäe tippu jõudsime, tunne oli vägev, seda kutsusime siis reisi lõpuks ” kirss tordil”
Juhtumistest sellel tripil: Pets2 kukkus õnnetult ühel laskumisel mingi lihase seljas valusaks aga ei midagi hullu. Kukkumisi oli kõigil aga seda ikka tuleb ette kui sellise hobiga tegeled, midagi hullu ei juhtunud ja kõik masinad ja mehed jäid enamvähem terveks.
Proovisin seekord Motoprofetist uut toodet, hiina soft rehvi taga ( kel huvi, küsige järgi mida ma prooviks võtsin). Üllatavalt hästi pidas ja võrreldes tema konkurentidega mida varem olen kasutanud ( x grip ” Jack the gripper” ja ” escalator”) kulus see hiina rehv vähemalt 2 korda vähem.
Tagasiteel küsisin ka kuttidelt et mis meelde jäi. Meeldejäävamad kohad olid Kanjoni laskumine ( suured kivid ja päris järsud kohad) ja loomulikult kaks uut tõusu mis said vallutatud. Nii “kadaka tõus” kui ka ” Kirss tordil, edaspidi kutsun seda tõusu Arli ja Indreku tõusuks” sest nemad olid esimesed kes selle kaheharulise tõusu tippu jõudsid.
Mis kõige tähtsam- Koju jõudes olid kutid väga rahul ja näod rõõmsad. Lubati kindlasti tagasi tulla ja sooviti jõudu et sellist tegevust ikka jätkaks.
Varsti jõuab ka kokkuvõttev video meie Youtube kanalile. Jooksvaid videosid näeb meie instagramist
Mõned pildid ka meenutuseks.
